Šveitsi juust, shokulaad ja "kellad"

Jõudsingi kohale - ime! 17ndal astusin Zürichi lennujaamas väravate vahelt läbi ja tundsin automaatselt, et olen kodus. Nii hea... äratundmisrõõm, ootusärevus, peavalu:S. See sama peavalu ajaski mind too sama õhtu kell kuus voodisse. Loppis silmadega ootasin veel kunas Sonja (loe: mu endine klassiõde Neue Kantonsschule Aarau päevilt) mulle voodilina tõi. Jäin automaatselt magama. 16 h und - õnnistus! Järgmisel päeval oli peavalu kadunud nagu lipsti ja võtsin kätte palju kiidetud/laidetud Mihkel Raua "Musta pori näkku." Kaugemale ma ei jõudnudki kui esimeste lehtedeni. Juba tuli Sonja Zürichist koju (ta õpib seal ülikoolis bioloogiat). Istusime maha, sõime, läksime Churi. Elan siin Landqartis (väike koht tunni kaugusel Davosist) 4500 teise inimesega. Siin on isegi KINO :). Churis aga läksime juuksurisse ja otsisime endale tegevust. Natuke raiskasin raha ka ... uskumatu lihtsalt kui kallis siin kõik on! Vahepeal olen jõudnud ka veel Davosi ja Zürichisse. Davosis käisin eile ning seal oli nii palju lund. Ajuvaba... Ja mina tavaliselt kekkan, et Eesti on talvevõlumaa. Tegin inimestest lumevallide kõrval pilte mis neil kõvasti üle peanuppude ulatusid. Jube külm oli. Naljakas, et inimesed käivad siin riides nagu oleks ammu kevad käes. Talvejopedest pole inimesed vist kuulnud. Soojad riided pole siin vist just eriti "IN." Ja eile, eile käisin Zürichis peol ka... tundub, nagu oleks ma kogu Šveitsile ühe päevaga ringi peale teinud. Pidin esialgu Sonjaga minema aga tal oli eelmisest päevast tuumapohmell. Läksin siis teiste sõpradga ja kaks tundi läks klubi leidmise peale. Lõpuks kui kohale jõudsime oli kell juba 1 öösel. Kõige hullem oli muidugi uudis, et seda klubi ei eksisteerigi enam. Lõpetasime siis kuskil sama hoone keldrikorrusel mestis Šveitsi kõige rajuma underground muusika ning kohe kindla peale Šveitsi kõige kummalisemate inimestega. Haaaha.. lõbus oli! Kusjuures ma vihkan õlut! Sveitsis aga maitseb õlu millegi pärast paremini :). Mägede õhk ehk? Täna magasin poole päevani ja praegu teeb Sonja köögis süüa. Muide tal on kaks sellist sisaliku laadset looma. Need on tal ühes akvaariumis ja mul oli neid muidugi eile vaja näppima minna. Üks sai põgenema ja võttis suuna voodi alla. Niisama kiiresti kui ma maha istusin, kargasin ma ka püsti ja olin toast kadunud kui õhk. Ma lihtsalt ei suuda... need loomad on "natukene" hirmutavad oma teravate küünte ja pikkade keeltega, mis väikeseid rohutirtse sõnuseletamatul kiirusel oma põhjatusse auku tõmbavad.  

Ma kirjutan veel,

lähen praegu sööma!

Pühendusega Piibele (kes Blogi palus) ning kõikidele teistele TV Magazini kallikestele...